"Oli yks mees. Ta lõhkus palju aastaid puid ja puid sai suur hunnik. Siis ta pani selle suure virna põlema ja ronis suitsu pidi yles taevasse nii kaugele, et maa jäi nii väikseks kui tassipõhi ja lõpuks kadus yldse nii ära, et silm teda ei seletanud. Seal yleval ilmusid nähtavale majad ja nii ta kiirustas, et pääseks sinna, enne kui tuli jõuab all ära kustuda. Lõpuks ta jõudis yles välja ja hakkas seal yleval elama. Ta elas seal kymme aastat ja ostis lehmanahku. Ta lõikas need kõik rihmadeks, sidus yksteise otsa ja sõlmis otsa taevasse kinni. Siis hakkas ta seda pidi allapoole laskuma maa poole. Aga rihmad said otsa, ei ulatanud päris maa peale. Oleks pidanud olema veel yks nahk, aga näe ei olnud. Mees jäi rippuma rihma otsa.

Tuli kõva tuul, hakkas teda lennutama. Tuulega sattus ta maailma teise otsa. Kui siis vaikseks jäi, pani ta tähele, et ta ripub soo kohal. Soo on pehme, sinna võib kukkuda ilma haiget saamata, mõtles mees. Siis ta lasi lahti ja pudenes sohu. Aga ta vajus rinnuni sisse ega pääsenud enam välja. Seal ta siis oli. Tuli kevad. Lind tegi tema pea peale pesa ja munes sinna munad. Siis tuli rebane. Rebane tahtis mune mehe pea pealt kätte saada. Kui elajas ligi tuli, võttis mees ta sabast kinni. Rebane kargas eemale ja mees pääses soost natuke väljapoole. Nyyd polnud ta enam rohkem kui persest saadik soos. See oli hästi. Ta hakkas rebast jälle lähedale meelitama ja kui ta teist korda tuli, võttis mees jälle rebase sabast kinni. Rebane kargas eemale ja mees pääses soost väljapoole kuni põlvedeni. See oli hästi. Kui rebane tuli kolmandat korda mune tahtma, haaras mees uuesti sabast kinni. Nyyd pääses ta täiesti maa peale, aga rebase saba jäi tema kätte. Sabaotsas oli sõlm ja sõlme sees oli kiri ja kirjas seisis, et sinu isa on minu isale võlgu..."